Töölepingu seadus (TLS) sätestab, et tööandja ei tohi lepingueelsetel läbirääkimistel või töölepingu sõlmimist ette valmistades nõuda töölesoovijalt andmeid, mille vastu tal puudub õigustatud huvi. Selle all mõeldakse eelkõige küsimusi, mis puudutavad ebaproportsionaalselt töölesoovija tervist ja eraelu või ei ole vajalikud, et hinnata töötaja sobivust pakutavale töökohale.

Kui peetakse lepingueelseid läbirääkimisi, tuleb siiski arvestada, et pooled (töölesoovija ja tööandja) on kohustatud teatama üksteisele kõikidest asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Näiteks tunneb tööandja loomulikult huvi töötaja füüsilise vastupidavuse vastu, kui see on töö tegemise üks eeldusi. Teatud juhtudel (päästeteenistujad, turvatöötajad) võivad kaasneda isegi kehalised katsed.

Tööandja peaks teadma ka haigusest, mille avaldumine töökohal võib viia nii töötaja enda kui teiste töötajate ohustamiseni. Meenub juhtum epilepsiahaige kraanajuhiga, keda haigushoog tabas keset suure konstruktsiooni teisaldamist ning vaid ime läbi jäi juhtumata raske õnnetus. Miks töötaja ei olnud oma diagnoosi tööandjale avaldanud? - kartis, et siis ei võetagi tööle, ja lootis, et regulaarselt rohtusid võttes suudab haigushoogu eemal hoida.

Viirusekandja ei ohusta tavapärases töökeskkonnas kaastöötajaid ja kolmandaid isikuid. Kuid võttes sellise inimese tööle tervishoiuasutusse, on olemas reaalne oht, et mingit protseduuri läbi viies vigastab töötaja oma kummikinnast ja ennast, patsiendi haavad puutuvad kokku viirusekandja verega ning ta võib nakatuda.

Seadus näeb ette pikendatud 35-päevase põhipuhkuse töövõimetuspensioni saavale töötajale, kelle töövõime on üldhaigestumise, töövigastuse või kutsehaiguse tõttu vähenenud. Et tööandja saaks oma kohustust täita ning töötajale õige pikkusega puhkus tagada, tuleb töötajal sellest asjaolust tööandjat informeerida.

Loe edasi: DELFI