Antiikses Ateenas tähistati sõnaga idiōtēs inimesi, kes kas ei suutnud või ei tahtnud ühiskonnaelu puudutavates küsimustes seisukohti kujundada või neid väljendada.

Sellist käitumist peeti sügavalt häbiväärseks, sest ükskõiksete kogukonnas ei ole demokraatlik ühiskonnakorraldus põhimõtteliselt võimalik.

Suutmatus või soovimatus veendumusi kujundada ja neid väljendada on eriti mastaapne just moraalsete küsimuste osas. See segadus on sedavõrd suur, et mitmed lääne tsivilisatsiooni suundumusi uurinud autorid on meie aja kirjeldamiseks kasutanud koguni sõnu «moraalne idiootsus».

Ühelt poolt püütakse ükskõiksuse fassaadi taha varjata mõistuslikult artikuleeritud veendumuste puudumist. Teisalt ei ole harv, et sedasi peidetakse julguse puudumist oma seisukohti avalikult väljendada. Seega pole illusoorne mitte üksnes ühiskondlik arutelu homoseksuaalse käitumise üle, vaid ka inimeste ükskõiksus selle teema suhtes. Üha levinum on inimeste enesetsensuur, mis viib ühiskonda aina suurema suletuse poole.

Loe veel: Postimees