Suundumused ühiskonnas

Ei ole tõsi, et kodanikud on muutunud järjest individualistlikumaks ja et, noored tahavad suhelda vaid interneti teel, ja muud seostuvad müüdid. Inimesed soovivad endiselt koos käia, panustada ja midagi ära teha. Muutunud on viisid, kuidas seda tehakse. Kui ametiühingu liikmelisus on Läänemaailmas vähenenud, siis inimeste, kes teevad vabatahtlikku tööd, hulk on kasvanud. Siinjuures on oluliseks ka tegutsemise altruistlik külg.

Näiteks saab tuua Eestimaa Looduse Fondi (ELF) talgud, mis on aastate jooksul aina populaarsust kogunud ja talgugrupid on reeglina alati täis. ELF korraldas aastal 2016 talguliste uuringu, kus osalemise motivatsioonina on talguliste poolt tähtsal kohal välja toodud panustamine looduskaitsesse.

Inimesed on tänapäeval vähem altid laskma end allutada suurele organisatsioonile, eelistades vähemhierarhilisi struktuure ja mitteformaalseid osalemisvõimalusi. Hierarhiline süsteem ei soodusta osalust otsuste tegemisel, samuti on üksikisikul raske organisatsiooni mõjutada. Sellest lähtuvalt eelistatakse pigem kaasa lüüa asjades, mis ei eelda liikmelisust, sest nõnda ei olda heaks kiitnud mingit konkreetset programmi ja ollakse oma tegudes täiesti autonoomne. Formaalse struktuuri puudumise tingimustes tegutsemine jätab küll rohkem vabadust, aga sageli pole selliselt võimalik just palju saavutada.

Suhtumine ametiühinguliikumisse

Ametiühinguliikumine on Läänemaailmas alates 80.ndatest olnud langustrendis. Näiteks kuulus sel ajal 50% Ühendkuningriigi (UK) töötajate väest ametiühingutesse. Nüüd on see protsent 27. Eriti raske on ametiühingusse kaasata just noori inimesi. Tulemuseks on, et ametiühingut nähakse sageli kui mingi möödunud ajastu relikti, võitlejaid võitluses, mida enam sellisel kujul ei eksisteeri.

Mõningal määral ongi ametiühingud täiesti erinevast, palju monopolistlikumast maailmast pärit institutsioonid. Konkurents ühiskonnas on järjest kasvanud ja tööandjate positsioon muutunud ebakindlamaks. Tööandjad ei saa selles karmimas maailmas enam endale lubada streike, mis on traditsiooniliselt olnud ametiühingute peamine survestusmeetod. Koos läbirääkimiste pidamise võimekuse kahanemisega on ametiühingute atraktiivsus potentsiaalsete liikmete jaoks suuresti kadunud.

Et liikmeid ligi meelitada, rõhuvad paljud vanad ja suured ühiskondlikud liikumised üha enam liikmeks olemise hüvedele, nagu erinevad kindlustused või tasuta ajakiri. Liikmed omalt poolt soovivadki näha, et nad saavad liikmemaksu eest vastu midagi konkreetset. Siit tuleneb, et organisatsioon käsitleb sageli liikmeskonda kui kliente.

Arengud õiguslikus, sotsiaal-majanduslikus kui ka tehnoloogilises keskkonnas on põhjustanud kollektiivsete töösuhete suurelt jaolt asendumise individuaalsete töölepingutega. Ametiühingu ja kollektiivlepingute asemele on tulnud töötajate huve kaitsvad seadused. Samuti on organisatsioonidel turunõuetest lähtuvalt vaja juurutada kvaliteedijuhtimissüsteeme, töötajaid väärtustavaid personalipraktikaid jne.

Suhtumine ametiühinguliikumisse Eestis

Ajalooliskultuurilised tegurid (peamiselt nö nõukogude aegne pärand) ei ole Eestis võimaldanud ametiühinguliikumisel tekkida samasugustel ideoloogilistel alustel kui vabades Lääneriikides. Eestis inimesed ei ole piisavalt informeeritud, millega ametiühingud tegelevad ja miks need vajalikud on, mistõttu nähakse ametiühingut sageli kui “Nõukaaja” pärandit, tuusikuid jagavat roosat organisatsiooni, mille järgi puudub vajadus.

Siinjuures unustatakse, et õpetajate palgakasv umbes Eesti keskmisele tasemele ei ole tulnud muidu, kui õpetajaid koondava Eesti Haridustöötajate Liidu visa töö tulemusena. Eesti Arstide Liit on saavutanud arstide palgatõus sellisele asemele, et Soome tööle siirdumise põhjus on palgalt hoopis töökoormuse erinevusele nihkunud. Eesti Ametiühingute Keskliit on aastaid tegutsenud miinimumpalga tõstmise nimel.

Eestis on viimastel kümnenditel tugevalt vähenenud nii ametiühingu liikmete osakaal töötajaskonnast kui ka, sellega seotult, töötajaskonna kollektiivlepingutega katvus. Suundumust toetavate teguritena võib välja tuua kollektiivsete töösuhete traditsiooni puudumist ja riigi poolset vähest sotsiaaldialoogi väärtustamist ja madalat toetust kollektiivsetele töösuhetele.

Kollektiivlepingu on sõlminud vähem kui 6% organisatsioonidest, kollektiivlepingutega on kaetud ⅓ kõigist töötajatest. Ka olemasolevate kollektiivlepingute seas on selliseid, mis ei too töötajatele kaasa seadusega võrreldes paremaid töötingimusi või mida pole aastaid täiendatud ega kasutatud. Samas kui Austrias, Sloveenias, Prantsusmaal, Rootsis ja Soomes on kollektiivlepingute levik väga suur, kattes peaaegu kõiki töötajaid.

Eesti tööjõuturul läbi viidud uuringutele tuginedes võib öelda, et tööandjate suhtumine sõltub selgelt kogemusest. Enamik tööandjatest, kellel on kollektiivlepinguga kogemusi, suhtuvad kollektiivselt töötingimuste kokkuleppimisse positiivselt, samas organisatsioonides, kus ei ole kollektiivlepingut (mis moodustavad valdava osa kõikidest organisatsioonidest), ei oska juhid selles näha organisatsiooni jaoks lisaväärtust.

21. sajandi ametiühing

Kaitsmaks nõrgemaid 21. sajandil, on vaja mõelda teistsuguselt kui eelnevatel aastakümnetel. Üheks võtmekohaks, kus ametiühing tänapäeval end ilmutab, on läbirääkimiste vahendamine. Erinevalt Prantsusmaast, kus streikimine on endiselt ametiühingute tavapraktika, on Ühendkuningriigis streikide arv olnud langustrendis, kuigi rahulolematus töötingimustega pole kadunud ja töövaidluste arv on kasvanud. Ametiühingud, mis olid ka seal maal kunagi töövaidluste kese, on nüüd sageli konflikti lepitajad, kes töötavad mõlema osapoolega, saavutamaks kompromissi. Näiteks 2008. aastal majanduskriisi ajal olid ametiühingud läbirääkijaks eesmärgiga saavutada töötundide vähendamine, et seeläbi vältida töökohtade kadu.

Veel on uueks suunaks ametiühingute tegevus töötajate tööalasel harimisel, mis toob kasu ka tööandjale. See on mõistetav elukestva õppe kontseptsiooni järjest sügavamale ühiskonda juurdumise taustal. Nii ei saa ametiühingud, kui olulised tegurid ettevõtete siseselt ja tööjõuturu seisukohast üldisemalt, elukestva õppe teemat ignoreerida. Näitena, Ühendkuningriigis on algatatud ametiühingu ja ülikoolide koostööprogramm võimaldamaks ümberõpet, sealhulgas on tähelepanu pööratud rehabilitatsioonile – aidatakse vanglast vabanenuid. Ametiühingud kasutavad teadmiste omandamist kui keset, mille ümber koonduda ja avardavad seeläbi pinda dialoogiks tööandjaga.

Ametiühingud üritavad järjest rohkem kaasata ka gruppe, keda varem ei peetud ametiühingu seisukohast olulisteks, näiteks tudengeid, üksikvanemaid, töötuid, lähenedes seeläbi kohalikule kogukonnale ja ühiskonnale väljaspool töökeskkonda. Tartu Ülikooli Ametiühing on ajastu vaimus hakanud oma ridadesse kaasama doktorante ja magistrante.

Kaasaegsed seisukohad, siinjuures ka Eestis järjest juurduv arusaam ongi, et ametiühingud ja kollektiivsed töösuhted peaksid vastandumiselt kindlasti üle minema koostööle. See aga nõuab uute liidrite esilekerkimist ja tõhusat eestvedamist et tuua inimesed tarbimisühiskonna tasemelt väärtuspõhise ühiskonna tasemele. Siinkohal sobib tsiteerida Ametiühingute Keskliitu: “Tahame kinnitada ka tööandjatele, et ametiühingu olemasolu ettevõttes ei ole oht, vaid pigem võimalus koos töötajatega kujundada tööelu selliselt, et inimesed tõesti tahavad jääda ja anda endast parima ka ettevõtte heaks käekäiguks.”

Mitmed Eesti tööturu osalised on seostanud kollektiivlepingute rolli ühiskondlikus plaanis riigi sotsiaal-majandusliku edenemisega läbi siduvuse suurendamise ja palgakonkurentsi vähendamise. Ettevõtete vahelise palgakonkurentsi vähendamise all mõeldakse sektori tasandi kollektiivlepinguid, kus lepitakse kokku konkreetse valdkonna töötajate miinimumpalgad. Selliste lepingute sõlmimise üks eesmärk on motiveerida ettevõtteid parandama oma sisemist efektiivsust, sest eelise saavutamine konkurentidest odavama tööjõu läbi on tehtud võimatuks.

Eelneva valgel võib väita, et uus konstruktiivne lähenemine ametiühingu rollile 21. sajandi tingimustes on sündimas ja et tulevikus võib ametiühing taaskord mängida olulist osa vastuste leidmisel tööturul ette tulevatele väljakutsetele.

Ametiühingud kõrgharidusasutustes 21. sajandil

Tingimustes, kus suur osa Eesti ühiskonnast on ametiühingute suhtes ükskõiksel või isegi tõrjuval seisukohal, on kahtlus ametiühingu olemasolu vajaduse järgi kõrgharidusasutustes, sealhulgas Tartu Ülikoolis, veelgi suurem. Seda enam, et ei olda üldse teadlik Tartu Ülikooli Ametiühingu olemasolust. Mõeldakse, et Ülikoolil on Nõukogu, Senat, Üliõpilasesindus – milleks veel ametiühing ja kellele täpsemalt?

Nii Euroopas kui ka Ameerikas on igas ülikoolis ametiühing või -ühingud. Lähenemised lähevad lahku selles osas, kas ühing koondab kogu ülikooli personali või on eraldi ühingud akadeemilisele ja tugipersonalile. Eri praktikad esinevad riigiti, aga ka ühe riigi sees.

Kõrgharidus- ja teadussektor on kahtlemata väga huvitav ja rahuldustpakkuv töövaldkond, aga teadlase töö on väga ebakindel. Näiteks on töölepingud enamasti tähtajalised. Teadustöötajate ja õppejõudude tööelu stabiilsemaks muutumist taotleb muuhulgas ka kavandatav uus kõrgharidusseadustik.

Kollektiivleping võib olla täiendavaks argumendiks läbirääkimistel riigipoolese rahastuse üle, tõestades vajadust lisaraha järgi. Siinkohal lisandub, et avalikus sektoris, kus töösuhteid reguleerib konkreetne seadus, võib kollektiivleping olla ainuke võimalus pakkuda töötajatele seadusega kehtestatust soodsamaid tingimusi.

Lõpetuseks näitena, UCU Cambridge (Ülikoolide ja kõrgharidusasutuste liidu Cambridge Ülikooli haru) kirjutab enda kohta, et ülikool hindab kõrgelt ametiühingupoolset panust. Ametiühing nõustab ülikooli erinevates tööga seotud küsimustes ja on kaasatud struktuurimuutuste ja ülikooli õigusaktide ja regulatsioonide väljatöötamisesse. Iseenesest mõista aidatakse liikmeid personaalsetes tööalastes küsimustes ja ametiühing töötab selle nimel, et edendada töötajaskonnale pakutavaid hüvesid. Eriline rõhk on pandud tähtajalise lepinguga töötajatele, kellele stabiilsema tööhõive tagamine on prioriteet. UCU kui katuseorganisatsioon teeb lobitööd hariduse tähtsustamise ja parema rahastamise nimel nii üliõpilaste heaks kui toetamaks täisikasvanutele suunatud elukestvat õpet. “Me kaitseme haridust!” nagu nad ise ütlevad.

Kasutatud allikad